Jah, mind pole siin pikkaaega näha olnud. See tähendabki vist seda, et olen selle kiire elutempo juures oma "nurgakese" ära unustanud. Rääkida oleks palju, mõtteid on palju. Kohati on tunne, et sõrmed ei jõua mõtetele järelegi.
Selle pika aja jooksul on mulle selgeks saanud üks asi: "Kui sul on sõbrad, võid olla õnnelik!" Kohati tundub see maailm nii ebaõiglane ja täisnurkadesse suunatud kurvidega. Milleks?? Ma isegi ei tea. Kui mõelda positiivselt siis vast selleks, et me ikka õpiks sellest kõigest ja oskaks väärtustada neid kes jäävad meile truuks, on alati olemas ja pla-pla-pla.
Ehk siis, vanaema ja vanaisa kaotus oli mulle õppetund, et ma pean tugevam olema ja elama täpselt nii karmi kilbi taga, et üksi hakkama saaks. Samamoodi töökoha kaotus, elukoha muutus, risk teistele lootmises...need kõik on õppetunnid.
Olin elus jälle ühekorra julge ja võtsin vastu hetkega otsuse minna kuskile mujale, kaugele enda kõige lähedasemast inimesest(vennast). Kõik tundus tollel hetkel hirmuäratav ja ettearvamatu. Kuid nüüd olen jällegi õppinud rohkem enda eest seisma, väärtustama neid kes on olemas ka siis, kui sa ise parasjagu kohapeal ei viibi. Aitäh teile ja teile ja ka neile kellel meeles püsin, kes võtavad ühendust ja viitsivad kasvõi korra kuus küisida: "Liisu, kuidas sul läheb?" Tundub küll labane küsimus, aga mulle jääb meelde.
Hetkel aitab... lõpetuseks: Ma armastan neid inimesi kes on head!
