segane jätk eelnevale....

Lõpuks olen koju jõudnud.Pikk päev hakkab seljataha jõudma ja selle luksusliku üksinda olekuga sai nii mõndagi korda saadetud. Koristasin oma kastikesi ja suure osa asjadest, mida ma enam ei vaja, viin homme lastekodusse. Oma nö kasuõdesid-vendi tuleb ka ikkagi hoida, seda enam kui tean mismoodi neid teevad sellised väikesed asjad rõõmsamaks. :) Pealegi olen oma heategevusega natuke tagasi tõmmanud ja see viga vajab kindlasti parandamist.
Tänasesse päeva mahtus ka suurel hulgal päikest, kohvi, mõtteid ja koduloomi. Uskumatu, mismoodi võib rõõmu tunda lihtsalt ilusast ilmast ja tingimusteta armastusest, loomade vastu. Osa oma ajast veetsin  väljas, päikese käes istudes ja mõeldes, unistades. Mind paneb imestama mismoodi suudab mõni inimene sinust endast läbi näha, ilma et ta sinu kohta midagi teaks. Ma pole kunagi inimesi kartnud enda teada, kuid nüüd kus mulle julgelt öeldi igasuguseid asju, minu enda kohta, on tekkinud inimloomade vastu kerge hirm. Kõige hullem selle asja juures on see, et sellel inimesel oli kuradi õigus.
Armastan enda õigust teistele peale suruda, ei vaidle vastu. Kuid sellisel hetkel, kus keegi JULGE ütles midagi minu kohta, ei ajanud ma midagi tagasi. Ma ei oleks endast sellist asja kunagi uskunud. Ta oleks justkui selle kõige nõrgema koha minus üles leidnud ja tugevalt rusikaga peale löönud. Selline aus ja julge sõnaväljendus pani mind iseennast uue külje alt vaatama.
Ma olen elus sihilikult enda lähedale leidnud inimesi, kes on minust nõrgemad, sest siis saan ma ennast tugevamana tunda. Elus esimest korda olen ma üldse nii "julge" kellegi sellisega, kes kipub minust pea jagu kõrgemale ulatuvat. Ehk on see sellepärast, et ise midagi juurde õppida ja enda olemas olevat enesekindlust veelgi suurendada. Mehed on mökud- jah on küll.. Aga mehel ja mehel on täiesti vahe olemas. On neid kes ajavad sulle ilusat muinasjuttu, sihilikult valetavad ja lasevad sul ennast ära kasutada, olles sellega nii läbi nähtavad. Ja on mehi(siiani olen kohanud kahte sellist) kes oskavad sulle midagi õpetad, näivad hulga siiramad, enesekindlamad, otsekohesemad ja julgemad välja. Selline rahulik ja enesekindel sihikindlus võiks kõigis mehes olemas olla. Minujaoks tundub selline karakter täiesti sobivat, vaat et kohati eeskujuks olevat.
Igastahes on olemas keegi siin maailmas IKKAGI, kes saab minust aru ja näeb läbi. Ning talle vist meeldib see, mida ta näeb...?! Sest, ausalt... minu iseloomu on raske taluda. Minus oleks justkui mitumitu erinevat Liisut peidus.
Aga see inimene ise.... HUVITAV, hirmuäratav, meeldiv, armas, julge... jne jne jne jne. Ta on nii teistsugune ja eriline. Kõlab küll labaseselt, et eriline ja pla-pla-pla, sest iga inimene on ju omamoodi, kuid mina pole temasugust veel näinud. Oma jutu ja käitumisega ei pane ta mind ainult kena naisena tundma vaid ka erilise isikuna. See on palju suurem oskus, minujaoks. Pealegi ei tundu ta olevat selline keevavereline elukas nagu mina. Pigem rohkem vaos hoitud ja salapärane, mis teeb kõik huvitavamaks. Kõige suurem pluss selle kõige juures on see, et ma ei pea olema keegi teine, et inimesele meeldiv tunduda. Ta oskab mind aksepteerida, kui täiesti normaalset(vahest natuke napakat) inimest ja mul ei pea olema mingisugust häbi tunnet või piinlike olukordi. Ma saan olla minaise oma paljude Liisudega, mida temal avastada on. Ta meeldib mulle, palju. Ja see on hea tunne. Mida aeg edasi, seda kergemalt ma lasen asjadel minna ja kõigel heal endale lähemale tulla.

Üsna harva leian ma ennast sellelt lehelt. Miks, ei tea! Kuigi võib vist vabanduseks tuua selle, et nii kiire on, nagu alati. Peale töö ja kodu polegi midagi ja selline rutiin on kurnav. Elu oleks justkui jälle vanaviisi üheks lämmatavaks "tekiks" , mis üle minu pea visatud on, muutunud.
Ja selles kõiges võin ma ennast süüdistada, aga alati on kergem halada, kui midagi muuta. Äkki selline nutulaul ongi sammuke edasi, et ellu midagi huvitavamat lubada, peale töö ja kodu?
Tegelikult peaksin ma eluga rahul olema, aga see kummaline "Miski" on ikkagi puudu. Ja selle puudumine tekitab tühja, kurva, närvilise, üksiku tunde. Nii palju mõtteid ja küsimusi keerleb koguaeg peas ja tegelikult pole kedagi sellist, kes sellele kõigele lahenduse leiaks, ning enda õlga laenaks.
Me kohtame iga päev uusi inimesi, saame nendega tuttavaks, suhtleme ja kes teab, ehk satub ka mõni selline kelles tunned osakese ennast ära. Ja selline nö äratundmiserõõm tekitab veel enam soovi selle "Miski" järele. Vahest suudab mõni uus "sõber" panna sind elu hoopis teistmoodi vaatama, järeldusi tegema ja sealsamas suudab ta kokku keerata ühe korraliku segaduse, lihtsalt oma olemasoluga ja MINU ellu tulekuga. Sellised väikesed märgid ja teguviisid tekitavad omakorda keerulise situatsiooni, millest ei tahagi reaalselt väljuda.
Juba mitmendat päeva kuulen ma lauset: "See mida sina teed, on sinu enda otsustada!" Õpetlik ja samas vägagi vastutusrikas lause. Inimesed on kummalised, nad suudavad endast sulle hea mulje jätta ja samas oma salapäraga kõik laiali lüüa. Ma olengi vist loomu poolest juba selline, kes peab pidevalt midagi uut proovima ja enda sisse nö "saladusi" koguma. Üsna pikk pikk paus on olnud sellest, kui ma üldse kellegiga nii avameelselt suhelda sain, ilma et inimene mind imelikult vaataks või hakkaks punastades noomima, mismoodi ma küll räägin ja mida ma teen. Tänu sellele "miskile" olen ma iseendas naiseliku enesekindluse uuesti üles leidnud, mis tasapisi hakkaski hääbuma. Nüüd on kaks võimalust, kas minna otse edasi, või kaevata enda ette auk ja jääda seisma siia, kus parasjagu olen.
Selliseid inimesi võiks oma eluteel tihedamini kohta. Selle võrra oleks maailm ilusam ja ausam paik.
Kuidas nüüd, peale kiireloomulist segadust, edasi käituda ja rutiinist välja tulla? Seda näitab aeg, sest kõik mis ma teen on minu enda otsustada. Aga see "Miski" on ainulaadne ja mina pole veel kedagi/midagi sellist oma elus näinud. Kummaline....

Armastama- Tegusõna mille võim on suurem, kui ise arvatagi oskad.

Kunagi ma naersin inimeste üles, kes ütlesid et keegi võib nende elu jäädavalt muuta ja jalgadele tõsta,lausa nii kikivarvukile, et suudad ka kõige kõrgemalt ainult head enda sisse ahmida.
Kunagi ma vaatasin viltu inimeste peale, kes ütlesid et nad tahaksid oma elu jooksul abielluda ja leida enda juurde selle "teise poole". Mis kuradi teise poole?? Mis abielu?? Millejaoks seda vaja on? Paber ei ühenda inimesi, nö hingesugulust pole olemas! Võimatu, et keegi leiab enda kõrvale inimese, kelleta ta ei oska enam päevagi inimlikult elada. Selline, tollel hetkel negatiivsena tunduv, sõltuvus oli minujaoks ajuvaba. Kuid mingihetk muutus kõik, jäädavalt.
See juhtus täiesti tavalisel tööpäeval, kus ma poleks arvanudki, et just seesama inimene, kelle labaseid nalju ma kuulama pean, kelle sõrme ma plaasterdama pean, on see kes muudab mind radikaalselt. Tegelikult muudab siiani, õpetab iga päev, inspireerib ja muudab järjest paremaks. Ta tundus minujaoks tavaline seltskonnahing, kes elas eesti mehe elu. Kuid see miski pani teda lähemalt tundma õppima.
Iga korraga mil me rohkem koos olime, tundus mulle järjest enam, et aeg seisab ja see oli minujaoks mõnus ning mugav.Mulle meeldis tema lähedus ja see kuidas igakord oli kontroll minukäes. Kuigi tema naljad ja liigagi positiivne suhtumine ellu ajas mind marru, hakkasin ma teda järgi tegema, ehk noppisin teatud iseloomujooni temalt endale.
 Mingi hetk jõudis elu sinnamaale, kus mul sai villand, sai villand tema lapsikusest, tema liivakastimõttemaailmast ja klammerduvast hoiakust. Tahtsin talle korralikult jalaga anda ja endast eemale lükata.Kõik need lausutud ilusad sõnad, kirjad, telefonikõned, sõnumid hakkasid korduma ja see muutus minujaoks liiga läägeks ja igavaks. vajasin enda ellu inimest, kui üldse vajasin, kes oskaks olla ka toeks, aitaks mind täiskasvanulikult ja õpetaks mindki täisväärtuslikumalt elama. Teda ma kindlasti sellises rollis ei näinud, ta oli ju poisike. Kuid tema aga oli järjekindel, ning selline järjekindlus võttis mind lõpuks jalust nõrgaks.
Mäletan selgelt seda aega, kui ta ära läks ja eemal olles mulle pidevalt helistas, kirjutas, saatis sõnumeid. Alguses selline käitumismaneer ajas hulluks, lõpus üllatas mind kiri mis tõesti lõi jalust. Ma ei osanud sellepeale enam midagi öelda. Ta tõesti armastas mind. Igakord kui ta ütles selle lause: "Ma armastan sind!", tundus see rohkem solvanguna. Kedagi ei ole võimalik nii kiiresti armastama hakata, sa ju ei tunnegi mind..Aga ta tõesti armastas ja sellele hetkel tundsin ennast ühe erilise vastiku nõiana, kes tallab teiste südametel ning mõtleb ainult enda peale.
Peale seda muutus minu südames midagi väga erilist. Tundsin, et ma olen tahetud, mitte lihtsalt naisterahvana, vaid inimesena. Keegi vajab mind enda ellu ja näeb sellenimel vaeva. Alati mõtlesin, et kes mind ikka tahab, mul pole vanemaid, pole perekonda ja olen ise halb inimene kes on elus üsnagi palju vigu teinud. Kuid tema tahtis ja näitas seda eriliselt armsalt välja.
Peale seda hakkasin teda hoopis teise pilguga vaatama. Alati ootasin tema sõnumeid ja kõnesid. Iga kord kui teda nägin, hakkasid kõhus liblikad lendama. Tundsin ennast nagu väike plika. Olin armunud ja seda üle nelja aasta. Ma olin ikka ülepea kaela sisse mässitud selle inimese poolt. Tema salapärane headus võlus mind niivõrd, et seda ei saagi sõnadega kirjeldada. Ja selle kõige hea juures ta muutus ka ise. Järsku olid kadunud tühjad, kuid ilusad, sõnad, tulid asemele mehelikud teod ja arukad mõttekäigud. Iga kord kui ta midagi tegi või otsustas, hakkasin teda järjest rohkem usaldama. Nägin ja näen siiani kõrvalt seda arengut mis temaga toimub. Ta oleks nagu ära vahetatud. Selle pooleteise aastaga on temas niipalju muutunud ja ainult head. Ma olen uhke selleüle, et just tema minu kõrval on.
Peale sellise arengu märkamist hakkasin teda armastama. Mingi hetk julegsin tallegi seda öelda. Mis sellest, et kirja teel, aga ütlesin. Ta oli mulle eluliselt niipalju juurde andnud ja õpetanud, et ma ei oleks saanudki kuidagi teisiti tema suhtes tunda.Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma teda armastan.
Ma armastan neid mälestusi mida me üksühele loome igapäevaselt. Ma armastan neid nalju mida koos teeme, neid lollusi mida korda saadame, neid ninnunännu hetki kus lihtsalt kallistame ja oleme koos. Samuti ma armastan neid hetki,kus ta kannatab minu tujusid, olles ikka selline rõõmupall, et sa ei saa halvas tujus olla. Ma jumaldan neid hetki, kus ta paneb mind tundma printsessina. Ma oleks nagu ainuke naine maamunal ja ainult tema. Ma jumaldan seda kui ta minujaoks olemas on, kui ta mõtleb ja planeerib minu asju, kui ta õpetab mind. Ma jumaldan seda, et ta mind enda ellu tahab.

Kristjan, sa oledki kõik see mida saab liigitada "Imelise" alla. Sa oled suutnud mind elus niipalju edasi viia ja õpetada. Sinu järjekindlus minu eluteel on imetlusväärne. Ma pole just kergemate seast inimene, kes oleks kuldlusikas suus kasvanud. Mul puudub niipalju, mis on tavaliselt inimesel olemas, aga ometigi sa armastad mind. See mismoodi sa oled mulle oma elus ruumi teinud, vääriks palju. Tänu sellele, et sa minu ellu tulid, pole sa mitte ainult mulle kuhjaga tarkust ja positiivsust juurde andnud, vaid ka midagi eriti olulist- Perekond. Sa oled koguaeg rääkinud, et mul on olemas inimesed kes minust hoolivad. Mina olen järjepidevalt sellele vastu ajanud, sest kardan kõigest ükskord ilma jääda, kuid enam mitte.
Olen igavesti tänulik sulle ja sinu perekonnale, et minujaoks olemas olete. Kui ma vaid saaks seda kõike kuidagi sõnadega väljendada, kui oluline see minujaoks on. Ma polegi sind veel tänanud selle eest mismoodi sa mulle toeks olid, kui vanaema suri. See päev, mil sa tassisid mind pidevalt endajuurde ja kontrollisid, et ma jälle ei nutaks...usu, poleks tollel hektel sind olnud,oleks ma midagi väga rumalat teinud. Samamoodi olid mulle toeks Liis ja emps, kes õunakooki küpsetasid. Näed isegi mismoodi mulle sellised väikesed asjad meelde jäävad ja kui väga korda lähevad. Sellest on raske kirjutadagi ilma, et nutma ei ajaks.
Sa oled minust hea inimese teinud. Ma ei saa öelda, et üldse enam nüüd vigu oma elus ei teeks ja olengi headusekehastus valmis, seda kindlasti mitte. Kuid ma olen õppinud paljurohkem nägema, just head. Sinus on see miski mis paneb mind sinust kõvasti kinni hoidma ja sulle kõige parem olema.
Kui sinuga peaks midagi elus juhtuma, ma ei jätaks sind kunagi üksi. Olen igavesti sinukõrval.Minu armastus sinu vastu kasvab tõesti iga päevaga aina suuremaks. Minu siirus ja ausus sinu ja meie suhte vastu on meeletu. Sina oledki just see mees, kes on suutnud mind nii palju ümber kasvatada. Nüüd ma usun, et on olemas selline asi nagu "hingesugulus". Mul oleks nagu tunne, et tean ja tunnen sind terve elu juba. Sa kuuludki minule, minu ellu, minu kõrvale.
Mitte iial ma ei oskaks enda juures ühtegi teist meest ette kujutada. Sinu naeratus, sinu olemasolu, sinu iseloom, sinu isiksus... see kõik on ülivõrdes. Ma ei saa öelda, et meil see pea poolteist aastat suhet oleks roosiline ja ilus olnud. On mitmeid olukordi mida heameelega ei meenutakski, kuid me mõlemad oleme sellest õppinud, eriti sina. Sellised olukorrad on meid veelgi tugevamalt teineteise külge kinni sidunud.
Senikaua kui me üksühte austame, oleme ausad ja kohtleme teineteist nii nagu tahame, et meid endid koheldakse, on kõik ideaalne. Ütlesin sulle, et ideaalsust ei eksisteeri-aga vist ikkagi eksisteerib. Meie suhtenäol saab seda ilusti kasutada. Ja sinna ideaalsuse sisse kuulud ka sina. Mul oleks sulle koguaeg niipalju öelda, aga kunagi ei leia ma sellejaoks sõnu. Maailmas jääb sõnu väheks, et kirjeldada sinu erilisust ja seda kui oluline sa mulle oled.
Tead sa ise ka mismoodi sa oled head teinud, Just mulle? Jään sulle selle eest elulõpuni tänulikuks.Alati kui sa räägid sellest mismoodi meil saab kunagi oma kodu olema ja, et lapsedki tulemata jää, ma mõtlen kas sa ise ka aru saad millest sa räägid? Kas sind ei hirmuta sellised asjad? Ja veel abielu, sa tõesti tahad abielluda?? Kui sa ise näeks mismoodi ma sind kõrvalt vaatan, kui sa räägid mõnest väikesest lapsest kes kuskil mängib ja sa teda jälgima jääd. Sinu sära silmis ja see soe tunne, see on nii armas. Sellistel hetkedel ma lihtsalt vaatangi sind ja imestan endamisi, kui vedanud mul sinuga on.
ma ei väsi sulle kordamast, kui imeline sa oled. Sinu olemasolu nimel, enda elus, olen ma kõigeks võimeline, ainult heas mõttes. Ma loodan, et olen suutnud sulle olla hea naine, niipalju kui meil see suhe kestnud on. Sa väärid parimat ja mina soovin olla see, kes sulle seda ka pakub.Mina ei saa sulle pakkuda armastavat ämma jne, aga saan sulle anda ennast-enda südame.
Ma lihtsalt armastan sind,sinu puudutusi,seda mismoodi sa mind vaatad, naerad, räägid,midagi teed,minu eest hoolitsed,mind hoiad. Ma armastan sinus kõike, kallis..... IGAVESTI!!

Nagu üksik liivatera rannas.

Jah, mind pole siin pikkaaega näha olnud. See tähendabki vist seda, et olen selle kiire elutempo juures oma "nurgakese" ära unustanud. Rääkida oleks palju, mõtteid on palju. Kohati on tunne, et sõrmed ei jõua mõtetele järelegi.
Selle pika aja jooksul on mulle selgeks saanud üks asi: "Kui sul on sõbrad, võid olla õnnelik!" Kohati tundub see maailm nii ebaõiglane ja täisnurkadesse suunatud kurvidega. Milleks?? Ma isegi ei tea. Kui mõelda positiivselt siis vast selleks, et me ikka õpiks sellest kõigest ja oskaks väärtustada neid kes jäävad meile truuks, on alati olemas ja pla-pla-pla.
Ehk siis, vanaema ja vanaisa kaotus oli mulle õppetund, et ma pean tugevam olema ja elama täpselt nii karmi kilbi taga, et üksi hakkama saaks. Samamoodi töökoha kaotus, elukoha muutus, risk teistele lootmises...need kõik on õppetunnid.
 Olin elus jälle ühekorra julge ja võtsin vastu hetkega otsuse minna kuskile mujale, kaugele enda kõige lähedasemast inimesest(vennast). Kõik tundus tollel hetkel hirmuäratav ja ettearvamatu. Kuid nüüd olen jällegi õppinud rohkem enda eest seisma, väärtustama neid kes on olemas ka siis, kui sa ise parasjagu kohapeal ei viibi. Aitäh teile ja teile ja ka neile kellel meeles püsin, kes võtavad ühendust ja viitsivad kasvõi korra kuus küisida: "Liisu, kuidas sul läheb?" Tundub küll labane küsimus, aga mulle jääb meelde.
Hetkel aitab... lõpetuseks: Ma armastan neid inimesi kes on head!