Üsna harva leian ma ennast sellelt lehelt. Miks, ei tea! Kuigi võib vist vabanduseks tuua selle, et nii kiire on, nagu alati. Peale töö ja kodu polegi midagi ja selline rutiin on kurnav. Elu oleks justkui jälle vanaviisi üheks lämmatavaks "tekiks" , mis üle minu pea visatud on, muutunud.
Ja selles kõiges võin ma ennast süüdistada, aga alati on kergem halada, kui midagi muuta. Äkki selline nutulaul ongi sammuke edasi, et ellu midagi huvitavamat lubada, peale töö ja kodu?
Tegelikult peaksin ma eluga rahul olema, aga see kummaline "Miski" on ikkagi puudu. Ja selle puudumine tekitab tühja, kurva, närvilise, üksiku tunde. Nii palju mõtteid ja küsimusi keerleb koguaeg peas ja tegelikult pole kedagi sellist, kes sellele kõigele lahenduse leiaks, ning enda õlga laenaks.
Me kohtame iga päev uusi inimesi, saame nendega tuttavaks, suhtleme ja kes teab, ehk satub ka mõni selline kelles tunned osakese ennast ära. Ja selline nö äratundmiserõõm tekitab veel enam soovi selle "Miski" järele. Vahest suudab mõni uus "sõber" panna sind elu hoopis teistmoodi vaatama, järeldusi tegema ja sealsamas suudab ta kokku keerata ühe korraliku segaduse, lihtsalt oma olemasoluga ja MINU ellu tulekuga. Sellised väikesed märgid ja teguviisid tekitavad omakorda keerulise situatsiooni, millest ei tahagi reaalselt väljuda.
Juba mitmendat päeva kuulen ma lauset: "See mida sina teed, on sinu enda otsustada!" Õpetlik ja samas vägagi vastutusrikas lause. Inimesed on kummalised, nad suudavad endast sulle hea mulje jätta ja samas oma salapäraga kõik laiali lüüa. Ma olengi vist loomu poolest juba selline, kes peab pidevalt midagi uut proovima ja enda sisse nö "saladusi" koguma. Üsna pikk pikk paus on olnud sellest, kui ma üldse kellegiga nii avameelselt suhelda sain, ilma et inimene mind imelikult vaataks või hakkaks punastades noomima, mismoodi ma küll räägin ja mida ma teen. Tänu sellele "miskile" olen ma iseendas naiseliku enesekindluse uuesti üles leidnud, mis tasapisi hakkaski hääbuma. Nüüd on kaks võimalust, kas minna otse edasi, või kaevata enda ette auk ja jääda seisma siia, kus parasjagu olen.
Selliseid inimesi võiks oma eluteel tihedamini kohta. Selle võrra oleks maailm ilusam ja ausam paik.
Kuidas nüüd, peale kiireloomulist segadust, edasi käituda ja rutiinist välja tulla? Seda näitab aeg, sest kõik mis ma teen on minu enda otsustada. Aga see "Miski" on ainulaadne ja mina pole veel kedagi/midagi sellist oma elus näinud. Kummaline....
Ja selles kõiges võin ma ennast süüdistada, aga alati on kergem halada, kui midagi muuta. Äkki selline nutulaul ongi sammuke edasi, et ellu midagi huvitavamat lubada, peale töö ja kodu?
Tegelikult peaksin ma eluga rahul olema, aga see kummaline "Miski" on ikkagi puudu. Ja selle puudumine tekitab tühja, kurva, närvilise, üksiku tunde. Nii palju mõtteid ja küsimusi keerleb koguaeg peas ja tegelikult pole kedagi sellist, kes sellele kõigele lahenduse leiaks, ning enda õlga laenaks.
Me kohtame iga päev uusi inimesi, saame nendega tuttavaks, suhtleme ja kes teab, ehk satub ka mõni selline kelles tunned osakese ennast ära. Ja selline nö äratundmiserõõm tekitab veel enam soovi selle "Miski" järele. Vahest suudab mõni uus "sõber" panna sind elu hoopis teistmoodi vaatama, järeldusi tegema ja sealsamas suudab ta kokku keerata ühe korraliku segaduse, lihtsalt oma olemasoluga ja MINU ellu tulekuga. Sellised väikesed märgid ja teguviisid tekitavad omakorda keerulise situatsiooni, millest ei tahagi reaalselt väljuda.
Juba mitmendat päeva kuulen ma lauset: "See mida sina teed, on sinu enda otsustada!" Õpetlik ja samas vägagi vastutusrikas lause. Inimesed on kummalised, nad suudavad endast sulle hea mulje jätta ja samas oma salapäraga kõik laiali lüüa. Ma olengi vist loomu poolest juba selline, kes peab pidevalt midagi uut proovima ja enda sisse nö "saladusi" koguma. Üsna pikk pikk paus on olnud sellest, kui ma üldse kellegiga nii avameelselt suhelda sain, ilma et inimene mind imelikult vaataks või hakkaks punastades noomima, mismoodi ma küll räägin ja mida ma teen. Tänu sellele "miskile" olen ma iseendas naiseliku enesekindluse uuesti üles leidnud, mis tasapisi hakkaski hääbuma. Nüüd on kaks võimalust, kas minna otse edasi, või kaevata enda ette auk ja jääda seisma siia, kus parasjagu olen.
Selliseid inimesi võiks oma eluteel tihedamini kohta. Selle võrra oleks maailm ilusam ja ausam paik.
Kuidas nüüd, peale kiireloomulist segadust, edasi käituda ja rutiinist välja tulla? Seda näitab aeg, sest kõik mis ma teen on minu enda otsustada. Aga see "Miski" on ainulaadne ja mina pole veel kedagi/midagi sellist oma elus näinud. Kummaline....
No comments:
Post a Comment