Sündmused panevad aja voolama.

Terve päev on olnud kiire, kiire, kiire. Tegelikult on mul üldse viimasel ajal kiire. Olulisemad inimesed on ka tänu sellele unarusse jäänud. Ma ei teagi kes selles süüdi on, kas mina, kes ma ei oska veel tööl käimist ja eraelu ilusti ära jaotada, või keegi kolmas.

Igastahes pai mulle. Tegelen nüüd väikest viisi heategevusega. Tegelikult olen terve elu inimesi aidanud, kui võimalik on, aga nüüd avanes mulle erakordne võimalus muuta kellegi kindla elu. Jesssss, jaah :D Kunagi ammu kirjutasin "kodutunne" saatesse pika kirja, kuidas abi vajavad neli pisikest last ja ükski, äsja leseks jäänud ema. Mingi hetk kaotasin lootuse, et nad ei võtagi mind kuulda ja minu pingutused läksid vett vedama. Aga oh imet, paar päeva tagasi helises minu armas telefon ja seal ta oligi. Kogu asja läbivedaja küsis minukäest, kas ma saan neid selle naiseni juhatada. Te ei usu ise ka mis minu sees sellel hetkel toimus. Muidugi olin ma sellel hetkel tööl, tänu millele ei saanud ma oma ülevooolavaid emotsioone väga palju välja näidata. Särasin nagu lõõskav suvine päike ja inimesed ümberringi tundusid niiii k*radi armsad. Järgmine nädalavahetus tulevad nad uuesti kohapeale ja siis olen mina ka platsis. Selline abikäe ulatamine ja asjale kaasa aitamine tekitab nii hea tunde.

Tegelikult peaks ka Tartus millalgi ära käima. Pikka aega ei ole sinna sattunud. Võib-olla ma isegi väldin seda kohta. Paljas mõte, et seal linnas on justkui kõik valesti ja paha, tekitab külmavärinaid. Mina, kes ma üritan igas asjas positiivsust ja head leida, ei sobi kokku mõttega, et Tartus ootavad mind masendavad probleemid. Vanaisa tervis läheb järjest hullemaks, see on nagu needus. Kui kuskil on kõik korras, siis kuskil ikka on midagi halvasti. Ma tean, et teda ei ole meile kauaks enam, aga ma ei taha seda pisaratemerd ja masendust näha. Püüan vanaemalegi sisendada, et ta ei ole ja ei jää üksi. Kui keegi teine teda ei aita, siis mina ikka olen olemas.

Tegelikult praegu tahaks kedagi/midagi pehmet kallistada ja oma teed lõpuni juua, varbad ka külmetavad. Pealegi on homme viimane vaba päev ja kella keeramist ei tohi ka unustada. Ma olen ikka üks k*radi eriline :D Krissu tulgu ka koju juba!!!!!!!!!!!!!!!!

Segadused.

Avastan ka maailma. Tegin endale ühe vapustavalt armsa ja kena nurgakese, kus saan iga kell oma mõtted kirja panna, ning ennast täielikult välja "kirjutada".

Tahaks palju ja korraga, aga töö on see hetkeline asi mis on nagu "kartulikott" õlgadel. Kunagi arvasin, et töö tegemine ei olegi nii raske ja koolipinki nühkida oleks tülgastavam ja jubedam. Enamjaolt arvan ma siiani nii, aga siin on üks suuur ja rasvane AGA. Niipalju jama, draamat, intriige, vastikuid inimesi ja seda meeletut õudsat õelust on nii palju. 

Vahest on tore, kui keegi elu mingitkimoodi huvitavamaks teeb aga omades piirides paluks. Ajast mil meie armas Kristine otsustas koos oma küljeluuga välisilmaad avastama minna, on küll tunne, et midagi oleks puudu. Tema ikka suutis olla selline kes pani kohe tundma endas sellise "Mina olen minaise" tunde. Pealegi oli ta oma naeruga nii minulik. Ta võiks ju koju tagasi tulla. Õnneks on mul tööjuures üks teine armas naine veel. Inglitiibadega ELEN. Ma annaks ülemustele kohe lahkumisavalduse lauale, kui teda ka seal ei oleks. Kristiinakene on ka armas, aga teda on seal ju nii vähe.
Alice, hahahaha, ma peaks oma naeru lindistama praegu, kui madalalaubaline maamats ta on. Tema ongi see tädi kes tööl käimise nii ebameeldivaks teeb. Vahest tahaks talle üle koonu anda, päris ausalt. Hea nali on see, et Eesti on nii väike. Tänu sellele sain teada, et tal on LAPS. Jah, päris laps!!!! Arvatavasti ta siis sellepärast enamuse oma rahast ka vanaemale annab.
Tegelikult ei oleks mul temast sooja ega külma, aga ta torgib ka teiste elude vahele. Nagu ma kuulda sain, on tema maine Võrus küll null. Ühe kena sõnaga pandi mind paika. "Alice on ülekülahoor" Vahva!!!! Aga õnneks ma ei ole papist, senikaua ma tal küüntega kuklas istun, kuni ta kõrvad peaalla paneb, ja nagu kutsikas minema jookseb.

Tööst veel niipalju, et palka tõsteti:D:D:D Saluut piigad :D  Jõulud (24-25 dets) on kaaaa vabad ;)  Lausa jumalik onju. AGA üksinda hakkame tööl olema :D
Alice`l ei olnud tegelikult sellevastu midagi, et üksi peab ka öösiti tööl olema. Küll tema oma kehakumerustega iga mehehakatise vaikima suudab panna :D Meie Elenikesega kauplesime vähemalt ühe öö, kus saaks kahekesi tööl olla;) Järjekindlus viib sihile.

Üks paha asi on veel see, et ülemustel, vähemalt ühel, on välismaailmaga probleeme. Tänu sellele saame meie kõik enda kaela. Päris jube juhus oli see, kui ma üks õhtu üksi tööl olin ja mingi paks TIIT koos oma kambajõmmiga sinna sisse lendas ja hakkasid laia lehte mängima. Kes nõudis vetsu, kes süüa. Ok, tegin pelmeene nagu telliti. Härra Tiidukesele need ei kõlvanud. Toppis mulle neid vägisi suhu ja käskis maitsta. Mina muidugi keeldusin. Pika märatsemise ja ülbitsemise peale, ütlesid minu närvid üles. Ja siis, kui mina kisendama panin. Värisesin nagu haavaleht ja ei osanudki suurt midagi muud teha. Helistasin Helenile, kellele rääkisin loo ära ja edasi tegeles asjaga Tema elukaaslane. Kuid mis kasu sellest oli, see lisas asjale vaid vürtsi juurde. Mehepojad olid nii kurjad, et kirjutasid mahlaka kirja ülemusehärrale ja käskisid mul pelmeenid postiga neile saata :D:D see oli küll halenaljakas. Lõpuks rahunesid kõik maha ja ma sain teada, et tegelikult ei salli keegi ülemusehärrat. Tänu naisele ta üleüldse eksisteeribki. Kõigest muust on mul üldislt ükskõik, aga meie peale ei ole vaja oma viha välja elada. PÄRISELT KAA ;) Loodan, et sellist asja enam nägema ei pea. Õnneks minuees vabandati ja samal ajal, kui teised mehed karjusid ja ülbitsesid, siis arvas üks kolmas tüüp, et nüüd on kõige õigem aeg mulle keelt kõrva ajada üle leti. Sorry, ta pidi pettuma, ma saatsin ta sinna kuhu päike ka ei paista.

Hetkel vist aitab, homme jätkan. Niipalju on veel öelda ja teha. Ühe korraga ei tohi kõike ka välja öelda. Pealegi tee jahtub ära. Kell on küll üsna hiline, aga mul ongi ju kõik pahupidi. Päeval magan ja öösel istun üleval;)